Oma juurdepääsetavuse hindamise tõendatavaks tegemiseks vajate kolme liiki dokumente: ülevaade sellest, mida olete proovinud ja millal, leiud iga lehe või komponendi kohta, ja dokumentatsioon sellest, mida nende leidudega on tehtud. Koos näitavad need dokumendid, et juurdepääsetavuse deklaratsioon ei ole õhust võetud, vaid põhineb kontrollil, mille olete ise läbi viinud või läbi viima lasknud.
Kõige olulisem detail selle teema puhul on kontrolli ulatus. Automatiseeritud skann saab kontrollida suurt osa EN 301 549 nõuetest, kuid mitte kõike: kas alternatiivsel tekstil on sisu, mis klapp, kas kuulmispuudega inimese jaoks on lehekülje loogika õige, kas veaveatetus vormi on tegelikult arusaadav — need on asjad, mida skann ei saa kindlust anda. Dokumentimine, mis sisaldab ainult skanneerimisaruannet ilma selle piiranguta väljendamata, annab moonutatud pildi sellest, kui põhjalikult on proovinud.
Miks see dokumentatsioon on oluline
Juurdepääsetavuse deklaratsioon ise on lühike, avalik dokument. See, mis sellel taga on — põhjendus — on see, mis loeb hetkel, kui keegi küsib, kuidas te selle deklaratsioonini jõudsite. See võib olla järelevalveasutus, kuid ka klient, kes teatab probleemist lehe kohta, mis ei tööta kuulmispuudega inimese seadmega. Mõlemal juhul on mugav, kui teil pole vaja nullist uuesti konstrueerida, mis juhtus.
Mida peaks nimekirjas olema
Põhidokumentatsiooni hulka kuulub tavaliselt järgmine: iga proovi kuupäev ja maht, koos teabega, millised saidi või rakenduse osad kaasati, näiteks ostu etapp, sisselogimise protsess või konkreetne vorm. Lisaks leiud ise, iga lehe või funktsiooni kohta, järjestatud tõsiduse järgi, et oleks selge, mis tuleb esmalt käsile võtta. Samuti tegevuste loend, mis sellest tulenesid, koos staatusega: lahendatud, käimasolev või teadlikult edasi lükatud põhjendusega. Lõpuks märkus meetodist: automatiseeritud, käsitsi või mõlemat kombinatsiooni, ja millised osad jäid skaneerimise ulatusest välja.
Punkt, mis sageli jäetakse vahele
Paljud ettevõtted säilitavad küll skannimisaruandeid, kuid mitte märkusi selle kohta, mida ei testitud. Just see puuduv osa on see, mille järele kontrollivõimud või tähelepanelik kasutaja kõigepealt küsib: kas vaadati ainult automaatselt või kontrolliti ka, kas sait töötab ainult klaviatuuriga ja ekraanilugejaga? Dokumendikogu, mis nimetab selgesõnaliselt testide piirid, näeb veenvam välja kui dokumendikogu, mis vihjab, et kõik on kontrollitud, kuigi tegelikult pole nii. kuidas skannimise käigus kujuneb ja kus paiknevad piirid annab sellest täpsema pildi kui üksik aruanne, mis võib luua mulje.
Dokumenteerimine ei ole seesama, mis nõuetele vastavus
Nende dokumentide säilitamine ei ole omaette eesmärk ja see ei asenda saitide või rakenduste tegelikku parandamist. Varjutusvidin, mis väidab, et reguleerib juurdepääsetavust automaatselt, ei anna ühtegi nendest dokumentidest, mis peab vastu sisulisele küsimusele, lihtsalt seetõttu, et alusolevaid probleeme ei ole lahendatud. Dokumenteerimisele on väärtus alles siis, kui see peegeldab tegelikku testimise ja parandamise protsessi.
Millal on see dokumendikogu vajalik
Kas peate suutma seda dokumendikogumi näidata, sõltub sellest, kas teie organisatsioon kuulub seaduse reguleerimisalasse ja millised erandid sellele kehtivad, näiteks teenuseid pakkuvate mikro-ettevõtete vabastus. Selle kohta, kas see teie olukorrasse kehtib, on ulatuspäring loogiline lähtepunkt, ja laiema konteksti saamiseks võite vaadata teadmusbaasi, kus on seletus iga olukorra jaoks konsulteerida. Kes tahab lisaks protokollile vaadata ka aluseks olevaid nõudeid koos kulude tähtaegadega riigiti, leiab selle tellimuse lisaväärtuse selgitusest.
Kas soovite enne faili koostamist teada, kus teie sait või rakendus praegu seisab? tehke tasuta kiirsooritamine paar põhileheküljest ja lugege siis rahulikult edasi, millised dokumendid teie olukorra jaoks asjakohased on.