Kas automaatne juurdepääsetavuse test leiab kõike?

Automaatsed skannid jätavad inimese otsuse vahele

Ei, automaatne juurdepääsetavuse test ei leia kõike. Selline skann käib lehe koodi üle ja tuvastab, mida masinaliselt saab ära tunda: puutuvat värvikontrassti, pilte ilma alt-atribuudita, vormiväljasid ilma sildita, puuduvaid lehepealkiri, vale keeleseade, valesti koostatud pealkirjade struktuure. See on EN 301 549 nõuetest oluline osa ja skann käib selle üle kiiremini ja järjekindlamalt kui inimene seda teeks.

Mida skann ei saa hinnata, on tähendus. Pildil võib olla alt-tekst ja ometi mitte tegelikult kirjeldada, mis sellel on. Ostujärg võib tehnilist poolelt olevat klaviatuuriga kasutatav ja siiski ebaloogiline, fookusega, mis hüppab igale poole. Kas vormi tõrketeade on tegelikult arusaadav, või kas video vajab subtiitrite, mis vastavad sellele, mida öeldakse — see nõuab inimest, kes vaatab ja mõtleb kaasa, mitte skripti, mis HTML-i üle käib. Juurdepääsetavuse peiteaiakujutis ei lahenda seda: see paneb leheküljele kihi peale, samal ajal kui alusstruktuur jääb muutumatuks ja ekraanilugerid saavad sellega sageli halvemini toime. Ükski aruanne, ükskõik millise hankija poolt, ei peaks väitma, et edukas skann tõestab, et sait täielikult seadusega vastavuses on.

Kust see välja kuulub: WCAG 2.1 ja EN 301 549

EN 301 549, Euroopa norm, millele juurdepääsetavuse direktiiv viitab, tähendab praktikas WCAG 2.1 taset AA. Osa selles olevaid õnnestumisarimeid on objektiivne ja masinaline — näiteks kontrastsuhteid saab täpselt mõõta. Osa samast kriteeriumist on sõnastatud terminitega nagu "asjakohane" või "loogiline" ja see nõuab määratluse järgi hindajat, kes konteksti mõistab. See erinevus ei asu mingi disclaimer all, see on normi enda osa.